Õnnelikud inimesed, õnnetud inimesed...
Täna olid Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse valimised. Kui tulemustest teada sain, siis tekkis vajadus tõsta klaasike. Ei ütle, kas kurvastusest või rõõmustamisest :)
Käisin Kalmaris, chillisin üle pika aja täiesti vabalt, tantsisime nii haigelt, kui võimalik. Nooh, mõni mees (Peter, bulgaarlane, kes nüüd elab Montrealis) tantsis nagu alati, aga ma lasin ennast sellest siis lihtsalt inspireerida :)
Tuli meelde Kopenhagenis käik. Näitasin Leile, hiina tüdrukule Suurt ja Väikest Vankrit. Ta ei olnud pea kunagi enne Rootsi tulekut nii selget taevast näinud. Sest nii Pekingis, kus ta õpib, kui ka Shanghais, kust ta pärit on linn(ad) kaetud suduga. Õhk on nii saastatud, et taevas ei paista läbi. No stars, no Big Wagon. Nii et mul oli talle väga suur rõõm Suurt Vankrit näidata. Ja ühtlasi oli tast väga kahju- ta ei olnud ju kunagi suutnud taevast leida kõige lihtsamat tähtkuju, Suurt Vankrit. Ja see tegi ta minu silmis õnnetuks inimeseks. Sest kui oleme üksi, siis sageli meil peale tähtede midagi ei olegi. Tallinnas nii kui nii tähti eriti ei näe. Sest taevas on valge kogu aeg mingistest tänavavalgustitest või kaubanduskeskustest või muust urbanistlikust kräpist.
Kui koju, Kärstnasse lähen, siis bussipealt koju jõudmiseks kulub kuskil 10 min- 700 meetrit. Alati, kui taevas on selge (eriti talvel) astun peaaegu kogu selle tee pea kuklas. Sest nagu öeldud- selge tähistaevas pimeduses on kaiff. Ja Tallinnas seda kaiffi ei saa. Nii et jah. Üks sünnipäev tuli ka meelde- pühapäeval läks rahvas ära ja peale seda, kui ma olin kõik asjad ära koristanud ja kõikvõimalikke majapidamistöid teinud (mis pool suve edasi lükatud), et tegevust leida ja mitte mõelda, siis lõpuks tuli ikkagi öö. Eventually. Isegi juulikuus Mulgimaal. Ja midagi ei olnud enam teha. Ja nii ma siis istusin pimeduses koos Roiga 2 h järve ääres lõkkeplatsil, kus alles eelmisel ööl oli olnud Elu ja Sõprus ja Noorus. Ja Sõprus... Ja vaatasin tähti. Ja ma ei olnudki enam nii üksi.
Ja hommikul, uksumatu küll, tõusis jälle päike ja uus ring hakkas peale.

2 Comments:
Mmm.. ma jäin kohe mõtlema.
Silme ette tuli see, kui ma olen maal ja just saunast tulnud, istun maja trepile..
ja vaatan
ja mõtlen
ja unistan
ja olen.
ja see suur vanker on siis alati seal lauda katusel. Minu jaoks.
ja nüüd tuli kass, nurrudes.
oo jaa. nii meenub mulle, kuidas ma istusin sumedal kuuvalgel ööl peegelsileda järve ääres ja õhkasin tuksleva südame saatel kui suurepärane on ikka õigupoolest elu ja kui et ta mind armastab ja kassanäed siis ta tuligi paljajalu ja tähed lõid särama ja me jõime veini ja mõtlesime kui suurepärane on maailm. ja ööbik laksutas ja kuu uimastav valgus kandis meid hoopis teisse aega ja kuumad suudlused sulasid meie kohal kokku nii et õhk oli tähtedest ja rohutirtsudest ja kuuvalgusest tiine :D
fuck the romantic stuff ;)
härdus seebiks :D
Postita kommentaar
<< Home