Nädalavahetus Valgamaa metsades

Üks tegus weekend oli. Reedel startisime Lõuna-Eestisse. Kõigepealt oli Elva kandist tarvis peale korjata üks neiu. Neiu vanaema oli väga külalislahke ja sundis meid ilma noata kotlete sööma. Tore tore :)
Elvast edasi Tõrvasse, kus külalislahke peretütar Keit ja tema veel külalislahkem ja maiam koer Sammi (kellele iseäranis hästi paistis maitsevat tema oma saba, kuna ta ajas seda pidevalt taga) olid meid juba ootamas. Kuna majarahva üks esivanematest oli olnud skulptor/kunstnik, siis oli väga vinge aed pungil täis erinevaid skulptuure ja kujusid. Vääääga mõnusaid kujusid kusjuures. Ja aiamaja, kus ööbisime, oli ka väga tore. Ja grill ja vesipiip olid ka toredad. Mis meil veel toredat oli...hmm vihma sadas, see ei olnud tore. Aga katust pakuti, nii et täitsa mõnus reede õhtu oli.
Laupäev oli viimaste aegade üks kultuursemaid ilmselt. Tõrva lähistel on koht nimega Jõgeveste, kus asub Barclay de Tolly (kui spellinguga nüüd puusse ei pane) mausoleum. See va de Tolly olevat üks kõva mees olnud. Temast pidi saama kogu tsaari Vene armee ülemjuhataja. Aga selle asemel sai ta Napoleoni vägesid jälitades surma. Ja pärast seda valvas neli põlve poolakaid tema mausoleumi :p Selline mees siis.

Jõgevestelt siirdusime Helme- seal oli mingi laat algamas. Käisime ka Helme kiriki varemetes mis olid päris toredad. Siis edasi Holdresse, kus meid oli ootamas üks mahajäetud loss, kus kunagi olid pesitsenud pioneerid. Pioneeridest ei olnud enam haisugi (ilmselt viimased 15 aastat), aga uut katust lossile/mõisale juba pandi. Ma arvan, et 5 aasta pärast võiks Holdret uuesti külastada - ilmselt on meid siis ees ootamas üks mõnus rohelusse uppuv võõrastemaja või kui mitte võõrastemaja, siis vähemalt kellegi eravaldus, kus külastajale võib avaneda suurepärane võimalus saada tagumikku üks tubli annus soola majapidaja kaheraudsest :)
Holdrest viis tee meid Taageperra, kus on ka üks kick ass loss (mingi hull mõisnik ehitas) aga kuna seal pidasid mingid (tsiteerides "imporditud" Falcki turvameest) "paljaste persetega" inimesed pulmi, siis paraku võisime lossi ainult aiatagant nukra pilguga piiluda. Väga kaua me ei nukrutsenud, läksime ja otsisime hoopis üles Musukivi. Selle juures sai meeleolukaid pilte tehtud ja ka meelaid mususid vahetatud. Mõni õhu kaudu, mõni veits lühemalt distantsilt :)

Taageperast siis Ala kaudu tagasi Helmesse, kus täiesti ootamatult oli puhkenud äiksetorm. Ja lisaks selle ka üks laat. Paduka elasime üle ja siis läksime laadale kohalike inimeste käsitööd nillima. Tundus, et eurointegratsioon oli otsaga jõudnud ka Helmesse, kuna ühed kohalikud türklase välimusega noormehed müüsid seal toredaid klaas/portselankujukesi. Muid toredaid tegelasi oli ka. Näiteks Taavi Veskimägi, kellega sai ka kaks sõna juttu puhutud. Peda poisid ikkagi. Kurtis, et magistritöö ei edene ja et erakonna esimehe amet on ikka "jõle kiire" :)

Peale laata põikasime korraks Kärstnasse. Näitasin reisikaaslastele Kärstna lõvi ja oma kodus ka mu isiklikku lõvi (ikka mu kuulus peni Roi :) ja järve jne. Siis astusime sisse Kärstna mõisasse, kus alates 1924 aastast on tegutsenud kool. Selgus, et olime mõisat kaema tulnud nii õigel ajal, kui olla saab- nimelt oli tuur "Unustatud mõisad" otsaga Kärstnasse jõudnud. Meie viiepealine seltskond mugandus kooli garderoobis asunud piletilaua taga hoobilt 3 pealiseks perekond Antoniks, kes 40 eegulise perepilti eest sai osa üle tunni aja kestnud ekskursioonist. Kohvi ja kooki saime ka, pirukaid anti suisa tasuta. Õnn ja rõõm :)
Ants Tomp, kauane kooli direktor ja ka anatoomia õpetaja (mulle andis ka anatoomiat) rääkis mõisast ja koolist päris kaua ja huvitavalt. Väga chill. Mu vanad õpetajad ikka kurtsid pärast, et lapsi on nii vähe ja nii vähe ja panid mulle südamele ikka pisipere eest hoolitseda. Mina jälle kurtsin, et tänapäeva noored daamid on kõik va karjeristid ja ei taha lastest kuuldagi :o) Anarile ja Keidule said seepeale osaks pääris etteheitvad pilgud :p

Ja peale Kärstnat oli meil ajaloost ja kultuuriloost ja igasugu muudest lugudest juba kopp päris ees, nii et otsus jooma hakata leidis konsensusliku poolehoiu. Tõrvas ründasime kaubandusvõrku (seekord ainult pangakaardiga) ja siis algas sõitläbi Koorküla Jeti kanti Virtsjärve äärde. Rahvasuus on koht tuntud ka Karuperse nime all.
Jetisid meil kahjuks kohata ei õnnestunud, kuid seal Karuperses oli üks suvila. Mis oli väljastpoolt vaadates suht keskmine majake. Sisse minnes aga selgus, et seal oli ca 5-6 eri suuruses nahkdiivanit, ca kolm suurt telekat, täissisustusega köök, mõned muusikakeskused, saun ja DVD mängija loomulikult ka. Suvila omanik väitis, et: "Ahh, ega siin keegi eriti käigi". Igatahes õhtu üks läbivaid teemasid oli, et milleks ehitada suvila, kus "keegi eriti ei käigi" ja see mingit nahka ja elektroonikat täis toppida. Selgusetuks see teema meile jäigi..
Õhtu möödus sauna, grilli, vesipiibu ja Eestimaa mälumängu tähe all. Ma suutsin ca poole kiltsa kaugusel järves ka öösel veel ära käia- peale selliseid saunast-(peaaegu)otse-järve kogemusi tekib kogu aeg kihk minna koju ja ehitada ka järve äärde mingi asi, kus saaks leili visata..
Hommik oli nagu hommik ikka. Ca 14.30 tuli ema mulle Tõrva järgi. Kodus pahteldasin veidi köögi lage ja käisin ujumas ja siis algas sõit bussiga Tlna poole. Jalgratas pagasiruumis. Kuna ma olin oma korterivõtmed kuskile kaotanud ja õde tuli samal õhtul Tlnast koju, siis palusin tal jätta mulle võtmed Riigikogu valvelauda. Sealt ma need ka kätte sain. Kui Riigikogust välja astusin, sattusin taiwanlaste piiramisrõngasse, kes küsisid, mis maja see punane maja siis on. Veits neile rääkisin, saatsin nad Stenbocki ka vaatama. Pereisa võttis Taiwani ja Baltimaade seose kommunismiga hästi kokku: "Communist China said they occupied Taiwan, but they never did. Communist Russia occupied Baltic states, but they said they never did. Communists always lie" Väga tabav minu meelest.
Vot. Ja sellega õhtu lõppeski.
Algav nädal (vestlused täna õhtul ja homme hommikul) ilmselt paneb paika mu elu järgmise aasta või isegi kahe jooksul. Või kes teab- äkki isegi pikemalt. Nii et eks paistab, mis must siis saab. Kui üldse midagi saab.
Ja siiamaani ei ole ma veel suutnud ära otsustada, mida teha järgmisel weekendil- kas minna Paavo hääletamistripile või Viljandi folgile. Valikud valikud...