Vastuolud

Tulin töölt täna. Kell oli ca 15.30. Taevas oli selge, päike loojumas, ilm soe. Novembri kohta. Märtsikuu õhtu oleks võinud see vabalt olla. Kõndisin läbi linna, Vennaskond kõrvas. Ühel sirelipõõsal olid veel lehed küljes. Ja mingil teisel põõsal veel, mille liiki mulle tundmatu. Toompeal tulid vastu V. ja K. Ilmselt ei olnud ma ainus pühapäevane chillija. Schnelli tiigi juures söötis mees parte. Ja kaks väikes tüdrukut vaatasid teiselt kaldalt pealt. Balti jaamas tuli mulle vastu kuue-seitsmepealine tõmmude meeste kamp. Jätkasin rõhutatult samas tempos oma teed ja hoidusin neile otsa vaatamast. Tuttava aknal oli endiselt Peace lipp lehvimas. See on seal olnud juba aastaid olnud. Päris pleekinud juba...aga ikkagi Peace.
Kodus otsisin kapist ühe jogurti ja paar õuna ja sõin veidi. Siis otsisin pööningult välja ratta ja teisest kapist dressid ja siirdusin väiksele õhtusele tuurile mööda linna. Esimest korda üle pooleteise kuu, ma arvan.
Päike oli juba loojas. Mis iseenesest oli kurb. Aga Kalamaja, Pelgulinna ja teiste selle kandi rajoonide majad olid toredad. Vanalinn ka, millest korraks läbi tuhisesin. Ja Schnelli äärsed rattateed ka.

Jutu mõte on see, et nii palju mõnusat ja toredat, kui seda korraks enda teadvusesse lasta. Nii et november on täpselt samasugune kuu, nagu kõik teised kuudki. Ainult meie eelarvamused on need, mis teda pahatihti aasta ühe jubedama, pimedama ja koledama kuuna näitavad.

"Vastuolud" on jutu pealkiri aga selle pärast et eile õnnestus mul üks sõber välja vihastada. Eks nii mõnigi mu nali on ju piiri peal ja sageli ka üle piiri. Aga seekord läksin vist liiale. Kurb, et mu mõtlematus teisel sellist meelehärmi suutis põhjustada..Eks igal asjal ole vist piirid jah.

Nii et seega peaks ma hoopis hetkel põdema ja ennast kiruma lolluste pärast, mitte vaatama näoga päikese poole jätte varje seljataha.