Minu huumor?!

Täna üks aus inimene (mitte Juhan) kergelt vihjas mulle (kergitan tema ees selle eest mütsi ja tänan südamest), et ma võiks vahel, kui aega on, mõelda sellele, et ma võin oma "huumoriga" teistele haiget teha. Ja päris tõsiselt. Ja nii, et ma ise ei jagagi matsu lahti, et midagi valesti on.
Samas on mõningad teised inimesed just korduvalt mulle soovitanud, et ma kunagi ei kaotaks oma "teravust ja sarmi". Et minu iroonia ongi mu leivanumber. (?)
Nii et nüüd on mul juhe koos. Ei taha teistele pähe astuda (tahtmatult liiga teravalt torgates) ja samas ei taha olla ka mingi igavusehunnik, keda nähes meenub Toe Tagi suurepärane lugu "Deja Vu":
"Miskit uut erilist ei märka mu silm
Nähtud kõik kui vana must-valge film
See kõik kordub, see kõik on olnud kord"

Ilmselt oleks lahendus iga tuttavat individuaalselt väga hästi tundma õppida või vähemalt omada head ülevaadet tema valulävist. Et oskaks piiri pidada osadega ja teistele samas täiega lajatada (kes seda väärt on ja kes sellest numbrit ei tee :P ).

Aga vot selline lugu siis täna...