Hommikus on asju

Päike paistab. Ja kaerahelbepuder ei mahu sisse. Õunad mahuvad, seegi hea :)

Hommikul ärkkasin selle peale, et õde saatis messi. Ta oli kodus, maal, ja oli mu koera, Roi, majja sisse lasknud. Kirjutas, et Roi muudkui käib minu toas ja otsib nagu midagi. Tavaliselt lasi ta peni ikka tuppa, kui nädalavahetustel mõlemad maal olime. Ja siis see peni ronis teisele korrusele ja minu tuppa ja tegi seal väiksemat sorti kevadpuhastuse. Oma keelega üle minu näo. Tavaliselt ajas see mind närvi ja kõigepealt sai sõimata koer ja siis õde, aga praegult ei oleks mul küll midagi sellise äratuse vastu :)
Igatahes, mu koer igatseb mind ja see on väga lahe :)

Nii. Ja väljas on valge. Või vähemalt hele :P Et päike kuskilt nagu kumab läbi. Ning siis kuulsin, et paar tuttavat on Hispaaniast Erasmusest tagasi. Et kuidas nende silmad säravad ja nad olevat leidnud teatavat sorti sisemise tasakaalu. Selle peale mõtlesin, et kurat, minu erasmus ju kestab veel. Kuigi iga päevaga tiksub lõpu poole. Ja et ega see kevad ju enam mägede taga ole. Ja koos kevade ja suve tulekuga ka minu tagasipöördumine. Nii et mida ma põen ja nutan siin. Hoopis arukam oleks ennast terveks ravida ja maailmale trääsa näidata :P

Ühesõnaga- mul on endiselt hea meel, et kõik inimesed on nii ilusad ja head! :D (kinnisideed rokivad, kas pole? :)