Öös on asju

"Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head".
See on hea slogan. Mulle meeldib.- Kell on 2.29. Vedelen voodi peal, läpakas põlvel. Tänase päeva kohta võiks öelda tsill päev. Kui ei oleks seda palavikku ja udust tunnet. Sõpruse puiestee mängib, Camilla on ära ja Daniel samuti (korterikaaslased). Päev otsa vedelesin kodus, see eesti filosoofiamagistrant käis külas õhtul. Tõi shokolaadi ja sõi paraja hulga seda ka ise ära ja aitas mul põdeda :) Lõpuks läkski veits sassi, et kumb see meist haige ja suremas on ja kes lihtsalt uimane ja kudemas on... :P

Nii. Siis tekkis mõte mul peole minna. Adam, üks ameeriklane kes elab must mingi 400 m kaugusel, pidas pidu. Otsustasin seal siis ära käia. Teel astusin ka ühe sakslanna juurest läbi (ühikapiirkondade võlud- kõik on ühes kohas)- andsin talle jälle natuke suhete alast nõu.

Remark.
Mulle hakkab millegi pärast tunduma, et idaeurooplaste olemus on tunduvalt rohkem "complex" kui lääneeurooplastel või ameeriklastel. Ameeriklased on anyway omaette materjalist tehtud- alati valmis tegutsema, iga mees on oma õnne sepp, kauboimentaliteet kumab läbi igalt poolt, efektiivsus on oluline märksõna jne. Aga sellest olen ma siin juba ju rääkinud kunagi vist.
Aga selle keerulisuse all ma mõtlen just nagu hingemaailma. Võibolla ma hindan ja üldistan asju liiga lihtsalt. Nagu tavaliselt. Aga mulle tundub, et mu eesti sõbrad on oluliselt...keerulisemad (ei leia paremat sõna selle asja kirjeldamiseks),kui mingid inglased, sakslased, shveitslased, belglased. Võibolla on asi selles, et mul on eestis lihtsalt mingid hullud sõbrad (olgem ausad, päris normaalsed te kõik ju ei ole :) ja see on ju tegelikult päris tore) või siis selle pärast, et siinseid tuttavaid on liiga vähe, et nende põhjal mingeid üldistusi teha. või ma ei tunne neid piisavalt hästi. Või kõik need asjad kokku panna.
Igatahes- eestlastega on chillim chattida. Lääne-Eurooopaga suheldes tihti tunnen, et ma kogu aeg nagu annan midagi endst ja vastu saan vähem.

Saksa tsikk leidis, et võiks filmi vaadata. Ma leidsin, et ma käiks korraks ikkagi peolt läbi ja vaataks, mis toimub. OK, 30 min pärat pidin tagasi olema et 21 grammi ära vaadata. Pidu oli pidu- purjus rootsi tibid oma täiesti haige...riietusega (?) ja ringitsillivad erasmused. OK, vaatasin näod üle ja tagasi sakslase juurde. Tsikk otsustas, et ei, hilja on, ei mingit filmi. Vingusin seal natuke ja tulin tulema. Krdi tola ma ütlen- moody. Tibi, loomulikult, mitte mina.

Kodus...ei midagi. Vahtisin tuima näoga arvutit. Kustutasin ära saabunud trashi, postkatist. Kuulasin ära valitud trashi, Eurovisooni oma. Ja siis nagu tunduski, et võiks kodus olla, Eestis :)

Aga peale ühe teatava unetu eestlasega vestlemist MSNis (vahel on sellest asjandusest ikka kasu ka natuke) meeleolu muutus. Tore on leida, et kõik need hullud mõtted, mis sa vahel välja mõtled elu ja inimeste ja asjade ja maailma kohta- et need ei pruugigi kõik täitsa hullud olla ja et ka mõni teine võib sama moodi mõelda või vähemalt neid sinu mõttearendusi aktsepteerida.

Nii et nagu öeldud- ma olen nii õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ja headus on väga teretulnud nähtus :) Ja samuti sellised inimesed, kes ei saada sind piltlikult (või vähempiltlikult) öeldes prsse, kui sa neile lähed oma kefast päevast rääkima.
Ma arvan et isegi silmakirjalikkus oleks siinkohal õigustatud- sul võib sellest kurtjast ju täitsa savi olla ja endal 10x suuremad jamad kukil. Aga isegi kui sa tuima näoga talle otsa vahid ja vahel poetad paar sidesõna näidates kui aktiivselt sa kuulad- ka sellest võib teisele abi olla. Peaasi et ta oma mured räägitud saaks kellelegi. Nagu kogemus näitab. (mitte mina ei vaadand mingit tuima nägu ja ei kurtnud oma kurba elusaatust- pole siin õigupoolest ju midagi nii kurba- vaid mulle kurdeti paar päeva tagasi).

Head ööd, kõikidele ilusatele ja headele inimestele. Eriti sellele, kes mind jälle inimesena tundma pani. Ise sellest vist arusaamatagi.
Ma arvan, et homme ma saan terveks.