Sissejuhatus naiste käitumispsühholoogiasse vol 1Here we go now. Teooria aluseks on inimeste MSN käitumise ja muude asjade jälgimine ning kerge analüüsi ning üldistusvõime.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ilmselt sellest, et umbes kuu aega tagasi (vms) tegin ma oma MSN kontaktide listi tühjaks. Peaaegu. Alguses uninstallisin MSNi, nagu ka siin blogis sellest rõõmsalt teatasin. Kuid siis ikkagi jõudsin veendumusele, et päris ilma selleta ei saa. Sest oli vaja suhelda kasvõi kodustega ja ka Uppsala inimestega. Et teada kus on järgime pidu :)
Niisiis olin ma sunnitud MSNi tagasi panema. Kontaktide listi tegin puhtaks selle pärast, et kui seal liiga palju inimesi on, siis tekib tihti ahvatlus nendega ka rääkida. Ja oma aega raisata. Ja nende oma. Ja lõppkokkuvõttes- oma tegemistest siin kirjutan blogis. Kui keegi huvi tunneb millegi vastu, võib seda minult küsida. Eesti kladshi ja kuulujuttudega kursis olek ei anna mulle ju eriti midagi. Nii et kui ma oma suurpuhastuse lõpetasin, siis olid mul alles ainult inimesed Uppsalast. Ja mõned eestlased. Kokku jäi algul alles 6 eestlast (2 soomest, 2 uppsalast, üks hispaaniast ja üks inglismaalt), eestist mitte kedagi (ema võtsin ka alguses välja :p ). Nüüd on märkamatult mõned tegelased sinna listi tagasi hiilinud...
Kustutatud inimestega mina vestlust alustada ei saa(nud) (kuna ei olnud lihtsalt kedagi mu listis), kuid kui keegi minuga rääkima hakkas, siis sain vesteleda. Kuid see keegi teine siis pidi vestluse algatama.
Anyway, kui osad naesterahvad teada said, et ma nad ära kustutanud olin (suurem osa vist ei tea siiani), siis olid nad püha viha täis :) Et kuidas ma ikka niimoodi ja mis siis nüüd saab ja ma olen ikka nii rõve etc. Hakkasin mõtlema, et miks see siis nüüd nii on. MSN ei ole ju elu. jne. Aga point vist ongi selles, et äkki naised lihtsalt...ei saa vestlust algatada?
Nüüd tundub kogu see krdi mõte/idee/teooria väga mõttetu ja obvious ja tühine...aga igatahes. Point on see, et äkki N. ei saa ennast liiga huvitatuna näidata? Liigset tähelepanu mehele osutada? Olgu selleks siis antud juhul MSN vestluse alustamine. Nagu siin selgus, siis mõni tegelane oli päris nördinud (peale mu MSN listi puhastust), et ma temaga enam "üldse ei räägi". Aga ise ka krt pihta ei hakka. Pigem närib küüsi ja mõtleb, et mis mul nüüd viga on.
Et kui ka "laivis" liiga suurt tähelepanu kellelegi osutab, äkki kardab olla liiga pealetükkiv? Või kardab seda, et tähelepanu tõlgendatakse valesti?
Sellisele mõttekäigule annavad ka lisa-alust mõningad vestlused osade naissoost isikutega (nii Eestis, MSNis, kui ka siin). Kus siis isikud arutavad oma suhete üle teiste isikutega. Oletame, et näiteks meessoost isikutega :) Läbivad topicud on tihti sellised,et "miks ta nii käitus", peale mingeid segadusi suhtlemisel- "millal ta jälle ühendust võtab minuga", kui mõni tüüp mõnele tibile meeldib, siis "ohh, ta on niiii tore nii tore, millal ta mind ometi märkab" (põhimõtteliselt see point, et millal ta minuga suhtlema hakkab). Osad neiukesed on muidugi meil julged ja initsiatiivikad (mõne meessoost isiku klassifikatsioonis läheksid nad nende naiste lahtrisse vist, kellele meeldib voodis peal olla :))))) ), ning kes suhtlevad millal ise tahavad. Aga ka/isegi selliste tublide Lindatütarde südametes on mõnikord tõsiseid kahtlusepisikuid mingite Kalevipoegade käitumise kohta. Välja seda loomulikult eriti ei näidata. Aga kahtlused on.
Nii et mis on loo moraal? Moraal on see,et "Räägi inimestega". Kui on kahtlus, siis ära näri kodus küüsi, vaid küsigi, et mis on probleem. ("Miks sa minuga enam MSNis ei räägi?"). Mitte ära oota, et teine selle probleemi mingis vestluses tõstataks. Asi ei ole loomulikult nii mustvalge ja vahel peakski vist teisele poolele hingamisruumi rohkem andma. Nii et kõik on suhteline...
Krt, kas keegi sai mu poindile pihta ka? Andke tagasisidet. Kas siin kommentaarina või mulle MSNis või mailis. Et kas ma olen väga mööda pannud või oli jutt liiga segane või ma olen lihtsalt natuke napakas :p Või kõik ongi nii :)