Ja Jumal ütles: "Saagu valgus". Ja valgus sai.Käesolevaga tahan tervitada oma blogi kõiki uusi ja vanu lugejaid. Kuna luureandmed kinnitavad, et mu tagasihoidliku lehekese külastajaskond on viimasel ajal hüppeliselt kasvanud, siis ei taha ma sugugi petta nende ilmselgelt teadmistejanus, uudishimu kütkeis ja suure vaba aja hulga all kannatavate äärmiselt lugupeetud kodanike ootusi ja lootusi. Seega pakun teile lugemiseks midagi harivat.
Loo (ülal) moraal on selles, et LEIDKE ENDALE MIDAGI KASULIKUMAT TEHA, NEEGRID! :D :P
A.A. valgustusteenused A.D. 2006 (TM) (h)
*Aasta 2006 - kas arengu superaasta?Johanna Helin 3/1/2006
*Lõppenud 2005 aastat on nimetatud arengupoliitika superaastaks. Tuhandetel suurematel ja väiksematel seminaridel ja kohtumistel arutati, kuidas vähendada vaesust ning milline on rahvusvahelise üldsuse, maailmaturu ja arengumaade roll selle eesmärgi saavutamisel. Aga mis tegelikult juhtus sel aastal? Kas ta väärib oma hüüdnime?
Saatuslikult algas 2005. aasta tsunami katastroofiga, kus esimest korda rikastel põhja turistidel ja vaese lõuna kaluritel oli ühine saatus. Järgnev kollektiivne lein tõi kaasa ennenägematud abivood kannatanutele. Paari nädalaga koguti miljoneid dollareid ja taastamistöö sai kohe alata. Sõjaline tegevus kannatanud aladel peatus, rikkad olid valmis avama oma rahakotid vaeste abistamiseks, hetkeks kogu maailm paistis olevat hoolivam.
Aga hoolitsemise piirid tulid varsti ette. Aasta keskel koguti jälle ennenägemata vähe raha näljahäda leevendamiseks Aafrika lõuna ja lääne osades. Hakati rääkima "vaiksest tsunamist", vaesuse tõttu surevatest miljonitest lastest arenguriikides, kelle saatus millegipärast ei puuduta muud maailma. Sellest, et näiteks WHO andmetel sureb iga minut 20 alla viieaastast last põhjustel mida saaks ennetada, ei kajastu meedias. Surevate laste piltidest on rahvas juba tüdinenud.
Samasugune eufooria aasta alguses ja pettumus aasta lõpus oli tuntav ka rahvusvahelisel tasandil. Aasta algas lootusandvalt, kui G-7 riigid otsustasid kustutada 18 vaeseima, peamiselt Aafrikas asuvate riikide võlad IMFile, Aafrika arengupangale ja Maailmapangale, mis kokku ulatuvad 40 miljardi dollarini. Hiljem G-8 kohtumisel kõige rikkamad tööstusriigid lubasid veel kahekordistada oma arengukoostöö raha aastani 2010. Isegi kui skeptikud on nimetanud neid loosungeid ainult sõnamulinaks ja küsinud, millal seda raha lõpuks saab kasutama hakata, oli edasiminek selge. Enam ei räägitud sellest, et kas peaks võlad andeks andma, vaid kuidas seda teha.
Aasta alguses ilmus ka tuntud majandusteadlase ja Kofi Annani nõuniku Jeffrey Sachsi raamat "The End of Poverty" - jõuline katse vastata küsimusele, mis peaks rahvusvaheline üldsus tegema, et lahti saada äärmisest vaesusest, milles vireleb miljard inimest. Nendel alla ühe dollariga päevas elavatel inimestel puuduvad võimalused oma elujärge parandada, sest kogu sissetulek kulutatakse kohe elamiseks. Sachsi järgi rikkad riigid ei peaks vaesuses süüdistama vaeseid riike, kellel lasub vastutus lahti saada korruptsioonist ja riigi kontrollist turgude üle. Hetkel kasutusel olevad neoliberalistlikud ravimid vaesuse vastu ei lahenda vaeste riikide põhiprobleeme, mis Sachsi järgi tulenevad siiski geograafilistest raskustest, isolatsioonist, ilmastikulisest haavatavusest, haigustest jne.
Sachs on optimistlik, et probleeme on võimalik lahendada. Tema raamat sisaldab üksikasjalikku plaani vaesuse likvideerimiseks ÜRO juhatusel. Esiteks peavad rikkad riigid ennast siduma ÜRO aastatuhande eesmärkidega, mille saavutamine nõuab rohkem raha, abi paremat koordineerimist ja tõhusust. Kuigi mitmed arenguriigid on teinud edusamme eesmärkide täitmisel, on vahearuandest selge, et üldist baasharidust tüdrukutele ja poistele aastaks 2005 pole saavutatud ja ka teiste eesmärkide saavutamisel on puudujääke. Mõne, eriti Sahaara-aluse Aafrika riigi areng on mitmete näitajate järgi hoopis halvenenud ning ebavõrdsus nii riikide vahel kui riikide sees on kasvanud. Sachsi arvutuste kohaselt on vaja umbes 135 miljardit USD, et äärmist vaesust kaotada. Hetkel antakse abi 65 miljardit USD. Summad tunduvad suured, aga vajaliku summa kogumine nõuaks doonoritelt tegelikult ainult oma abilubaduste täitmist. Poleks vaja isegi 0,7% SKTst, mille eesmärgiga mitmed riigid on juba ammu ennast loosungites sidunud.
Sachsi raamat ja tema sõnavõtud tekitasid palju poolt ja vastu arutelusid ajal, kui riigid valmistusid ÜRO tippkohtumiseks septembris, mille eesmärgiks oli hinnata aastatuhande eesmärkide täitmist ning otsida viise ÜRO reformimiseks. Kuigi George Bushi valikud ÜRO saadikuks ja Maailmapanga peadirektoriks ei tõotanud head USA positsioonide kohta, oli optimism veel kõrgel aasta keskpaigas.
Ent see optimism kadus ÜRO kohtumise jooksul. Kofi Annani poolt pakutud selge ajakava vaeste riikide abistamiseks ei saanud vajalikku toetust (selle järgi kõik tööstusriigid peaksid andma 0,5 % SKTst aastaks 2009 ja 0,7% aastaks 2015). Kohtumise lõppteksti jäi vaid üldine soovitus tõsta arengukoostöö summasid ja töötada edasi aastatuhande eesmärkide saavutamisel. Uusi kokkuleppeid vaesuse vähendamiseks ei saavutatud.
Septembris alanud pessimism jätkus ka kaubandusküsimuste tippsündmuseni, milleks oli maailma kaubandusorganisatsiooni WTO Doha arenguvooru järjekordne kohtumine Hong Kongis detsembris. Meedia suunas taas tähelepanu demonstrantide ja politsei kokkupõrgetele, kuigi kohtumine sujus sel korral rahulikumalt kui eelmised korrad Seattles ja Cancunis. Need, kes olid alustanud aasta optimistlikult, pidid tõdema, et suur läbimurre jäi saavutamata. Jälle üks kaotatud võimalus vaesuse vähendamiseks.
Midagi positiivset sai siiski kokku lepitud. Pärast pikka kõhklemist lubas EL lõpetada põllumajandustoodete eksporditoetused aastaks 2013. Kuigi on häbiväärne, et EL lubab oma toodete ülejäägi dumpingut arenguriikidesse veel kaheksa aastat ja samal ajal räägib nende riikide arengutoetustest, on mingi ajakava siiski paika pandud. Teine selgelt positiivne samm oli kokkulepe nn EBA-lepingu osas (Everything But Arms), mille kiitsid heaks tööstusriigid ja mõned keskmise sissetulekuga maad nagu Brasiilia ja Mehhiko. Sellega peaksid avanema tööstusriikide turud vaeste riikide toodangule. Kahjuks nõudsid USA ja Jaapan erandeid lepingusse, mille alusel nad saavad piirata arenguriikidele tähtsa tooraine nagu puuvill ja riis importi oma turule. Veel lubati vaesematele arenguriikidele paindlikumalt kaitsta oma väiketalunike huve maailmaturule juurdepääsul. Arenguspetsialistide hinnangute järgi pidid arenguriigid siiski järele andma mõnes tööstuskaupade ja teenuste küsimustes, mis annulleerib nimetatud positiivsete sammude mõju.
Hongkongi tippkohtumist ongi nimetatud hapraks vaherahuks, sest kuigi suured küsimused jäid vastusteta, jõuti lõppdokumendini. Rasked läbirääkimised jätkuvad kohe uue aasta alguses, et saavutada kokkulepe enne Bushi volituste lõppemist kirjutada lepingule alla ilma et USA Kongress saab lepingu sisu muuta. Selle ajakava järgi peaks kokkuleppeni jõudma 2006. aasta jooksul - mida varem, seda parem.
Sellega on 2006. aastal võimalus saada arengu superaastaks aasta 2005 asemel. Pall on ikka Euroopa Liidu ja USA käes, kes saaksid pakkuda arenguriikidele ausaid ja õiglasi kaubanduskokkuleppeid, olema valmid loobuma oma põllumajanduse ebaausast toetamisest, pakkuma rohkem raha arenguriikide arenguks ning olema valmid konflikte ennetama ja lahendama mitte omakasupüüdlikult vaid rahu, inimõiguste ja arengu nimel. Kui ka teaduse saavutused töötaksid arengu kasuks, pole kaugel Jeffrey Sachsi lubatud vaesuse lõpp.
Seda ei juhtu niikaua, kui inimesed rikastes riikides - meie ise - pole valmis järeleandmisteks. Äärmine vaesus tundub tavainimesele nii raskelt tajutava ja keerulise probleemina. Halvustamata tsunami tekitatud kannatusi ja austades 230 000 hukkunu mälestust, peab teadvustama, et vaesuse kätte sureb mõttetult igal aastal üle kümne miljoni lapse. Ka nende jaoks oleks vaja hoolivust ja ühtekuuluvustunnet, mis ühendas maailma tsunami tragöödia hetkel.
Njuh, olete juba piisavalt valgustatud? ;)